Lahemaal saab vibu lasta ja aaret otsida

Virumaa Teataja   www.virumaateataja.ee
Eva Klaas, reporter

Lahemaa matkakeskuses Kadrina vallas Loobus saavad huvilised pidada vibujahti, otsida metsast aaret või hoopis GPS-mängu mängida. Ühel detsembrilõpu päeval, kui Lahemaa matkakeskust külastasime, kostis metsast laste hõikeid ning jooksumüdinat. Parajasti käis veretu vibujaht ning Audentese erakooli kuuenda klassi õpilased püüdsid võimalikult täpselt sihtida loomi kujutavaid märklaudu, kogudes seeläbi punkte, mille alusel selgus lõpuks võitja. Lastes tekitas võimalus end proovile panna tohutut elevust, aeg-ajalt lasti lendu ka mõni vandesõna. Noortega kaasas olnud õpetaja arvates on hea, et sellist teenust pakutakse, sest kuuendikud on üsna püsimatud ning ekskursioonile nad minna ei taha. Vibujaht annab aga noortele võimaluse liikuda ning “välja rahmeldada”. Lahemaa matkakeskuse juhataja Üllar Hendla ütles, et talvel on vibujaht üks populaarsemaid teenuseid. “Vibu laskmas käib täiskasvanuid ja lapsi pooleks. Täiskasvanud käivad sünni- või firmapäevadel, lapsed pigem oma energiat välja elamas,” ütles Hendla. Huvilistele õpetatakse kõigepealt selgeks vibu käsitsemise algtõed, siis tehakse platsil proovilaskmine ning alles seejärel pääseb metsa märklaudu sihtima. Märklaudadel on kujutatud Eestis elavad loomad: hirv, metskits, rebane, põder, hunt, metssiga, karu, ja lindudest part.

Lasta tuleb täpselt

“Osalejad peavad tabama võimalikult täpselt märki, oluline on südame- ja kehapiirkond. Esimese noolega saab rohkem punkte kui teisega, maksimum on kolm lasku,” tutvustas keskuse juhataja mängureegleid. Hendla rajas metsa viburaja neli aastat tagasi - lihtsalt tuli selline mõte. “Kui idee oli olemas, hakkasin asja ajama: ehitada tuli märklauad, muretseda vibud ja nooled. Nahast nooletuped on mu enda tehtud. Ostsin toornaha, ise õmblesin ja tegin nahatööd,” rääkis ettevõtja. Lahemaale rajatud viburada on Lääne-Virumaal esimene ning ka praegu üks väheseid. Korraga pääsevad vibujahile kuni neljakümneinimeselised rühmad. “Igaühel ei pea vibu olema, ka kordamööda saab lasta, aga kui on väga suur grupp, peab sellel olema mitu juhendajat,” sõnas Üllar Hendla. Lisaks veretule jahile kindlaks määratud rajal saab Lahemaa matkakeskuses mängida ka GPS-vibujahti. See tähendab, et kõigepealt tuleb GPS-seadmega üles otsida märklaua asukoht ning alles pärast selle tuvastamist võib küttima hakata. Üllar Hendla sõnul on just talvel lisaks vibujahile väga populaarne aardejaht, eriti laste hulgas. “Tegelikult pakume seda teenust aasta läbi, aga huvilisi on kõige rohkem pimedal ajal,” ütles Hendla. Aardejahil saavad osaleda need, kel eluaastaid vähemalt 12. “Kõigile osalejatele anname taskulambi - neid on meil välja jagada viiskümmend. Juhendatakse, kuidas kompassi lugeda. Rada tuleb läbida legendi järgi, kus on kirjas, kuidas ja kuhu joosta, kui palju ja mis nurga all peab kompassi järgi suunda vaatama. Metsas on punktid, mis on vaja üles leida. Seal tuleb lahendada ülesandeid, näiteks odaga märki tabada, tulepulgaga tuli üles teha,” selgitas matkakeskuse juht. Igas kontrollpunktis peab võistkond ka fotosid tegema, et tõestada selle läbimist. Võistluse lõpus tuleb üles otsida aardekirst, kus sees hinnaline varandus. Lahemaa matkakeskuses on mõeldud sellele, kuidas nii noored kui ka vanad pärast füüsilist pingutust lõõgastuda saavad - puhkamiseks on püstkojaplats. Avaras püstkojas võib lihtsalt istuda või ka vorstikesi grillida.

Saun saja-aastases majas

Saunu on matkakeskuses lausa kaks: õuel on püstkojasaun, kus mahub leili võtma kuni kaheksa inimest ning saab mõnuleda kümblustünnis, mugavusearmastajatele on aga saun kompleksi juurde kuuluvas Hääde Mõtete Majas. “See on üle saja aasta vana mõisakoolmeistri maja, mis on siia toodud ja kokku pandud. Omanik tahtis ehitada uue hoone ja arhailine maja oleks läinud lammutamisele ja ära põletamisele. Ütlesin, et ära ikka põletama hakka, viin selle ära,” rääkis Üllar Hendla Hääde Mõtete Maja saamisloost. Lisaks saunale on majas kööginurk, kaminasaal ning pesemisruum ning seal leiab kuni 40-liikmeline seltskond ka öömaja. Üllar Hendla sõnul sai keskuse tegevus alguse seitse aastat tagasi, kui tuli mõte korraldada kanuumatku. Praegu on huvilistel kasutada kakskümmend kanuud, matkatakse peamiselt Valgejõel ning Loobu jõel. “Kes tahab kiiremat voolu ja rohkem põnevust, need lähevad kevadel suurvee ajal Valgejõele. Need, kes tahavad läbida raskema teekonna, saadame Loobu jõele - seal on palju mahakukkunud puid. Hästi rahulik on sõita aga hoopis Põltsamaa jõel,” rääkis Hendla.

Kanuumatkad populaarsed

Hendla sõnul tellitakse tavaliselt kanuumatku kevadel ja suvel, aga tegelikult on täiesti võimalik sõita talvelgi, muidugi kui pole nii külm, et jõgi on jääs. “Detsembrikuine matk on väga põnev, ise olen käinud küll, eriti hea, kui pärast saab kuuma sauna,” ütles Hendla. Hendla sõnul oli varsti pärast kanuuteenuse pakkuma hakkamist näha, et ainult sellele pole mõtet ettevõtmist rajada. “Inimesed tahavad kohta, kus saab teha võimalikult palju asju ning aktiivselt kogu päeva veeta,” kõneles ta. Keskuse juhataja väitel tuleb igal aastal mõni tegevus juurde. “Paintball on üsna hiljutine asi, muinasaja osavusmänge saab mängida. Uus asi on algklassilastele mõeldud vastlaprogramm “Jäljed lumel”. Vaatame koos, millised loomad metsas liiguvad, samuti saab vastlaliugu lasta,” rääkis Hendla, kellel endal taskus Luua metsanduskooli diplom. Üllar Hendla sõnul ei jõuaks ka kõige parema tahtmise juures kõike oma jõududega ära teha. Nii on keskuses palgal viis instruktorit-juhendajat, kellest osa teeb seda tööd hooajaliselt ning teiste tegemiste kõrvalt. “Rahvast käib küll, kuid ikka on perioode, kui külastatavus on suurem,” ütles Hendla. Eriti käiakse perede ja seltskondadega aega veetmas suvel, aga ka näiteks detsembris olid kõik ajad varakult broneeritud.

8. viikingipäevad

Eesti Ekspress  Autor: Annika Haas

Käsmu Meremuuseumi eestvedamisel toimus juba kaheksandat aastat järjest muinaskäsitöö päev, mida ürituse entusiastid tunnevad ka viikingipäevade nime all. Muinasaegset kultuuri ja ajalugu on kõige parem tundma õppida ise kõiges näppupidi sees olles. Kohal olid ruunide tundjad, õpetati vibulaskmist ja kirveviskamist, proovida sai pastlategemist, tina ja pronksi valada ning vanu laule lauldi kaasa koos Anne Maasikuga.

Laps teab istutatud puu koordinaate

Loodusajakiri  01. juuni 2004 MTÜ Loodusajakirja, Lahemaa Matkakeskuse ja Cornet Groupi poolt Tallinna koolidele korraldatud programmist "Kevad Lahemaa metsades ehk igale oma puu" võttis osa ligikaudu 200 last. Programmi raames toimus metsaistutamine, mille käigus iga laps istutas ühe puu, luupidega looduse uurimine, erinevatel viisidel puude kõrguste mõõtmine ja puude rinnasdiameetri mõõtmine, juurdekasvupuuriga puu vanuse määramine ning palju muud huvitavat. Eriti meeldis lastele lindude pesakastide meisterdamine. Päeva jooksul õpitu kohta täitsid lapsed töölehed. Päeva lõpus sai igaüks nimelise kiituskirja, kuhu oli märgitud istutatud puude koordinaadid, et tulevikus saaks vaatama minna, kuidas puud kasvavad.

Murakad-mustikad ning seened otse koduaiast

Õhtuleht  

Värsked seened kevadest sügiseni

Üllar Hendla Lahemaa matkakeskusest käib oma aias seenel juba mitu head aastat. «Austerservikud on maitsvad seened, neid ei pea kupatama, sobivad kohe pannile, salatisse. Olen kuulnud neilt, kes austerservikuid müügiks kasvatavad, et ei jõua nii palju seeni poodi viia kui nõutakse.» Üllar usub, et eestlased on pakul kasvava seene omaks võtnud, kuigi mõni küsivat vahel ka kukeseenepakku. «Armastatud kukeseene kohta on soomlased öelnud, et kui keegi suudaks selle kännule kasvama panna, annaks kohe Nobeli preemia. See on kahjuks võimatu.» Austerserviku pakk, tavaliselt haavapuust, tuleb kaevata poolest saadik maasse, näiteks kuuseheki või mõne muu põõsa varju. Parim paik seenepaku istutamiseks on parasniiske aiaosa. Koht, kus on liiga palju vett, eriti kevaditi, seentele ei meeldi. Samas ka liigne kuivus ja päike võivad pakku rikkuda. Hea kasvukoha ja hoolduse juures peaks saaki saama mitu head aastat järjest. Kui praegu pakk maasse kaevata, saab esimese saagi sellel sügisel. Mõnel aastal annab pakk ka kaks korda seeni. Üks 15kilone pakk võib heal seeneaastal anda ühe kolmandiku paku kaalust ehk umbes 5 kilo seeni. Saagikus sõltub ilmast ja paku asukohast. Selleks, et seeni talvevaru jaoks kasvatada, tuleks Üllari hinnangul maasse kaevata ikka mitu pakku. Seenepakke müüakse peaaegu kõigis suuremates ehitus-aianduskeskustes, hind jääb alla 100 krooni. Seenepakke saab ka tellida ka internetist, kus pakk maksab (sõltuvalt suurusest) 49–59 krooni, millele lisandub postikulu.

3. klasside lindude päev

Tallinna Looduskaitse Selts korraldas 14.novembril 2009 Lahemaa Matkakeskuses Lindude päeva, kuhu kutsuti osalema Tallinna koolidest kolm 3. klassi õpilast. Meie koolist osalesid Hanna Arusoo, Laura Elisabeth Karu ja Greta Lotta Laus (3.b). Harrastusornitoloog Peep Veedla andis teadmisi lindudest, luges oma luuletusi ning tema juhendamisel toimus pesakastide puhastamine, et järgmisel kevadel saaksid linnud teha uued pesad. Püstkojas söödi pajas valmistatud suppi ning korraldati kaminasaalis linnuviktoriin. Iga kooli õpilased meisterdasid oma kooli jaoks linnusöögimaja ning said kaasa linnutoitu. Meie õpilaste poolt valmistatud linnutoidulaud on üles pandud koolimaja hoovi ja palume kõigi õpilaste abi linnukeste toitmisele. Päev meeldis õpilastele väga ning otsustati kindlasti minna 3.detsembril kohtuma professor Rein Einastoga

Noorsootöötajate võistlus pani spetsialistid proovile

Virumaa Teataja www.virumaateataja.ee

Loobus Lahemaa matkakeskuses esimest korda peetud Lääne-Virumaa noorsootöötajate ametivõistlusest võttis osa 13 noorsootööspetsialisti. Ürituse organiseeris Lääne-Viru maavalitsus ja selle viisid ellu valdade spetsialistid eesotsas Sõmeru valla noorsootööspetsialisti Piret Laidrooga. “Noorsootöötaja amet on tegelikult väga raske, sest tööaeg on ju õhtune ja töö ebastabiilne. Kunagi ju ei tea, kui palju noori noortekeskusesse tuleb, missuguses meeleolus nad on, mida teha tahavad. Headest noorsootöötajatest on puudus,” rääkis Laidroo. Toimuvat olid palutud jälgima ja hindama Eesti noorsootöömaastikul tuntud spetsialistid Urmo Reitav ja Lianne Ristikivi.

Võistlusel konkreetseid punkte ega hindamist ei avalikustatud, vaid märgiti ära silmapaistvamad noorsootöötajad. Sisseelamiseks tuli kõikidel osalejatel etteantud materjalidest valmistada noorsootöötaja riietus, hindamisel peeti äärmiselt tähtsaks ülesande lahendamisel kasutatavaid meetodeid ning omavahelist suhtlemist. Silma paistis selles Rakke noortekeskuse juhataja Taimi Talpas-Taltsepp, kes põhilise aja kulutas hoopis teiste osalejate abistamisele. Teiseks ülesandeks oli uuele ametile kandideerida ehk iseenda fotole ümbris välja mõelda. Hindajad tõid välja Uhtna noortekeskuse juhataja Lidia Palitsa töö teemal “Soovin minna Aafrikasse vabatahtlikuks”.

Päeva raskeimaks ülesandeks kujunes Lianne Ristikivi koostatud noorsootööteemaline test, milles saavutasid silmapaistvaid tulemusi Vaeküla noortekeskuse vabatahtlik Svetlana Johanson ja Kunda linna klubi noortemaja noorsootöötaja Helen Jagant. Kodutööna pidi iga osaleja kokku panema ja kaasa võtma pildiseeria teemal “Parimad hetked noorsootöös”, hindajatele meeldis Tamsalu sotsiaalkeskuse noorsootöötaja Mirjam Kunnbergi lühike ja lööv esitlus. Viimase ülesandena tuli läbida ellujäämiskursuse õpperada. Ka sellel rajal polnud tähtis tulemus, vaid tulemuse saavutamise viisid. Osavamateks osutusid Tapa laste- ja noortekeskuse noorsootöötajad Ave Pappe ja Ivar Augasmägi, kellel on juba pikaajaline noortega tegelemise kogemus.

Kuus osalejat said soovituskirja minna edasi üleriigilisele noorsootöötajate ametivõistlusele.